1. päev
Hommik algas vara, väga vara. Nii meie perele kuid ka kindlasti teistele, kes alustasid sõitu Otepää poole kaugemalt kui Tartust. Koidik polnud paljutõotav, suured hallid rünkpilved laiutasid pea kohal ja kohati sadas vihma alla. Mis seal ikka, lootsime et isa tellitud ilus ilm tuleb Otepääle ikka kohale! Sõit oli pikk, aga kohale jõudes märkisime kõik, et eelnev oli tüütut reisi väärt. Olenemata päikese puudumisest, oli asukoha ilu meeletu! Suur järv, mida ümbritses rohelus, armsad puumajad, spordiväljak – ühesõnaga leidus seal kõike, mida üheks tegusaks nädalavahetuseks läheb tarvis. Suvepäevad ei alanud siiski suure pauguga, alguses tuli palju oodata. Inimesi registreeriti, paigutati tubadesse ning jaotati toidutalonge. Kindlasti venis aeg ka selletõttu, et kokku oli tulnud suurel hulgal inimesi – ligikaudu 200! Ning nagu kombeks, oli vaja rääkida elust ja ilmast. Avamine oli siiski traditsiooniline, heisati lipp, tutvustati päevakava ja inimesi, kelle poole sai pöörduda abi leidmiseks. Minu suureks üllatuseks oli kohale tulnud Sloveenia mees, kes aitas kaasa suvepäevade organiseerimisel. Ta oli väga tore ja oskas viibelda eesti keeles. Algasidki esimesed spordivõistlused . Noorukid ja vanemad jäid vestlema, tegutsema saadeti lapsed. Nad läbisid takistusrada, samasuguse, mille läbisid hiljem vanemad . Samal ajal pandi mind müüma Coca-Cola company poolt valmistatud jooke. Müük oli iseäranis päris edukas, aga pole mitte millegi üle imestada, spordialad olid väsitavad ja janu vajas kustutamist. Peagi sai kell 1 ning oligi käes lõunasöögiaeg. Olin vägagi üllatunud söögi üle. Toidud olid soojakindlatesse karpidesse pandud, seega ei pidanud muretsema pidevalt selle üle, ega toit üle taldriku voola. Kui sai söödud joodud, hakkas päeva aktiivsem pool. Inimesed jaotati kaheks, vanemad inimesed ja lapsed. Täiskasvanud ja noorukid läbisid kambakesi aja peale teatud rada, mis sisaldas ronimist, palliviset jne. Peale seda täideti viktoriine ja tegeleti nooleviskega. Lapsed aga samal ajal mängisid pioneeri palli. Kui plats vabanes, hakkasid vanemad inimesed mängima suure halli kummipalliga võrkpalli! See oli küllalti humoorikas. Samal ajal viisid Taavi ja Sirle lapsi paadiga sõitma. Pensionärid nii aktiivsed polnud, kuid nendel oli samal ajal koosolek ja peale seda nautisid nad loodust. Ilm oli täitsa talutav! Üsna pea jõudis päev õhtusse ja peale õhtusööki lõpetati eelnevalt pooleli jäänud võrkpalli turniir. Kella 8-9 ajal õhtul hakati grillima, karastusjoogid võeti välja ning ümbrus hakkas meenutama simmanit. Käidi ujumas, saunas ja söödi palju grillliha. Vahepeal jõudsid noored etendada näidendit pealkirjaga „Kurtide levik maailmas“. Kella 12-1 ajal öösel hakkas rahvas tubadesse kogunema, vapramad püsisid ärkvel kella nelja-viieni hommikul!
2. päev
Äratus oli kell kaheksa ning vaade, mis avanes aknast oli kaunis. Päike säras väljas ja ilm oli soe. Kui hommikusöök sai söödud, hakkasid pihta kombineeritud individuaalsed võistlused. Välja oli mõeldud päris huvitav „takistusrada“ Algas see torbikute sihtimisega kindlalt distantsilt, seejärel tuli sihtida kuupe. Peale seda tuli joosta kolmanda punktini, kus pidi keerlevasse sihtmärki sisse viskama palli ja sama palliga tuli pärast paari meetri kauguselt lüüa väravasse, milleks olid antud hetkel 2 puust tala. Siis tuli lõpuspurt, mille lõpetas õllepurkide sihtimine pallidega. Osavõtjaid antud üritusest oli palju, seega võttis see ka oma aja. Mainitud sai ka, et päike oli väljas. Iseenesestmõistetavalt käidi ka võistlemise kõrvalt ujumas ja kanuuga sõitmas. Juhtus ka naljakas juhtum, üks preili ajas üksikinimese kanuu ümber, mis hakkas põhja minema. Talle tõttasid appi 2 lokilammast, Krister ja Taavi – Eesti mees on alati tugev olnud! Aeg jõudis juba nii kaugele, et kokkuvõtted olid tehtud ning alustati autasustamisega. Jagati hulgaliselt šokolaadi. Seejärel langetati traditsiooniliselt suvepäevade lipp ja inimesed võisid asuda lõunasöögi kallale. Muidugi oli ka neid, kes peale lipu langetamist suundusid kodu poole. Suvepäevad lõppesid üsnagi täpsel ajal, kui autode ja inimeste hulk hakkas vähenema, hakkas vihma nagu oavarrest kallama. Olime viimased, kes lahkusime. Oli veidi kurb näha tühjust enda ümber, mitte kuulda inimeste naeru, mida esines kahe päeva jooksul väga palju. Kuid rõõmustas siiski see, et 2008 aasta suvepäevad jätsid meile ilusa mälestuse, mida kanname endaga alati kaasas.
Kaire Papp
EKL suvemängude tulemused 2008.xls (Andrus Siigu koostatud)
20.08.2008 |