Meenutusi Helvi Tõnuristi 5. surma-aastapäevast
1965. aasta sügisel tuli Helvi Tõnurist Tallinna Kurtide Ettevõttesse tööle. Ta oskas väga hästi viipekeelt ja võitis kiiresti kurtide usalduse ning temaga oli meeldiv rääkida kõigest, mis maailmas toimus, samuti tõlkis ta koosolekutel ja loengutel.
Kurtide jaoks oli väga tähtis viipekeele tõlgi olemasolu ja kõik armastasid Helvit. Ta aitas neil mitmesuguseid probleeme lahendada ja oli alati abiks.
Me olime tihti väljapääsmatusse olukorda sattunud ja tänu Helvile sai nii mõnigi suur mure lahendatud. Ilma sellise tõlgita oleks olnud meil raske igapäevaga hakkama saada.
Helvi oli väga aktiivne aitama kurtidel ajalehti ja ajakirju tellida.
Me käisime palju koos reisimas, siis Helvi oli väga fantastiline ja rõõmsameelne reisikaaslane.
Helvi Tõnurist töötas „Lasuris“ kokku 30 aastat. Peale Eesti Vabariigi taasiseseisvumist tekkisid „Lasuril“ majanduslikud raskused, siis paljud töötajad lahkusid firmast ja leidsid teise töö, nii ka Helvi lahkus uude kohta.
Helvi astus Eesti Viipekeele Tõlkide Ühingusse viipekeeletõlgiks ja varsti ta valiti ühingu presidendiks. See oli väga auväärne koht.
Paljud kurdid, kes „Lasuris“ ei töötanud, meenutavad Helvit kui väga head tõlki ja kaaslast.
Mõnede kurtide meenutused:
Malle Aru:
Esimene tutvus Helviga oli Pika tänava klubis rahvatantsurühmas. Meil oli temaga koos väga tore tantsida. Väga palju on ta mind aidanud probleemide lahendamisel. Tal oli „kuldsed käed“, ükskõik, mida ta puudutas või tegi, kõik õnnestusid hästi.
Ta oli väga vitaalne inimene.
Irina Ahi:
Helvi tundis väga hästi kurtide psühholoogiat ja mõistis neid ilma pikemate sõnadeta. Ta oleks nagu ise kurt olnud.
Viive Lussma:
Ta oli nagu ema Teresa.
Ene Erm:
Ma mäletan Helvit kui päikest, mis jääb alati minu südamesse.
Vene kurdid:
Helvil oleks nagu suur vene hing: suur, abivalmis, sooja südamega...
Meie mällu on Helvi Tõnurist sööbinud kui väga abivalmis, lahke ja rõõmsameelne inimene.
Kurtide jaoks oli väga tähtis viipekeele tõlgi olemasolu ja kõik armastasid Helvit. Ta aitas neil mitmesuguseid probleeme lahendada ja oli alati abiks.
Me olime tihti väljapääsmatusse olukorda sattunud ja tänu Helvile sai nii mõnigi suur mure lahendatud. Ilma sellise tõlgita oleks olnud meil raske igapäevaga hakkama saada.
Helvi oli väga aktiivne aitama kurtidel ajalehti ja ajakirju tellida.
Me käisime palju koos reisimas, siis Helvi oli väga fantastiline ja rõõmsameelne reisikaaslane.
Helvi Tõnurist töötas „Lasuris“ kokku 30 aastat. Peale Eesti Vabariigi taasiseseisvumist tekkisid „Lasuril“ majanduslikud raskused, siis paljud töötajad lahkusid firmast ja leidsid teise töö, nii ka Helvi lahkus uude kohta.
Helvi astus Eesti Viipekeele Tõlkide Ühingusse viipekeeletõlgiks ja varsti ta valiti ühingu presidendiks. See oli väga auväärne koht.
Paljud kurdid, kes „Lasuris“ ei töötanud, meenutavad Helvit kui väga head tõlki ja kaaslast.
Mõnede kurtide meenutused:
Malle Aru:
Esimene tutvus Helviga oli Pika tänava klubis rahvatantsurühmas. Meil oli temaga koos väga tore tantsida. Väga palju on ta mind aidanud probleemide lahendamisel. Tal oli „kuldsed käed“, ükskõik, mida ta puudutas või tegi, kõik õnnestusid hästi.
Ta oli väga vitaalne inimene.
Irina Ahi:
Helvi tundis väga hästi kurtide psühholoogiat ja mõistis neid ilma pikemate sõnadeta. Ta oleks nagu ise kurt olnud.
Viive Lussma:
Ta oli nagu ema Teresa.
Ene Erm:
Ma mäletan Helvit kui päikest, mis jääb alati minu südamesse.
Vene kurdid:
Helvil oleks nagu suur vene hing: suur, abivalmis, sooja südamega...
Meie mällu on Helvi Tõnurist sööbinud kui väga abivalmis, lahke ja rõõmsameelne inimene.
3.06.2009 |