Andrei Jegorov
Kunstnik Andrei Jegorov sündis 2. juulil 1878. aastal Harju-Arukülas Rae vallas Loo saunas popsi pojana. Kurdi poisi vanemad olid vaesed inimesed, sealjuures isa Afanassi väga teravmõtteline arvustaja, ema Leena või Jelena väga usklik ja suur kirikulaulu harrastaja. Neil oli 3 last, kellest üks poeg ja tütar täitsa terved, aga teine poeg kurt, mis vanematele suurt meelehärmi tegi, sest poiss oli muidu väga elav ja vallatu. Vanemate palvetel võeti õnnetu poisike Aruküla kaheklassilisse kihelkonnakooli korrapidamist õppima. Siin oli koolijuhatajal T. Kuusikul, kelle hooleks “väike nirk“ anti, palju tegemist, sest tuli alalõpmata kaebusi, et Jegorov muud ei teinud kui maalis aina roppe pilte, küll loomade, küll inimeste elust. Eriti marru sattus sääraste piltide tõttu koolipreili Podolskaja. Küll püüdis koolijuhataja leida lepitusteid, kuid tihti oli ta sunnitud “väikest nirki“ karmimate abinõudega taltsutama – nurka panema, teda teistest lastest mõneks tunniks eraldama jne.
Aruküla preestri Kirill Jansoni hoolitsusel ja koolijuhataja T. Kuusiku teadaande põhjal, et kurt poisike Jegorov võrdlemisi hästi arenenud, elava loomuga ja kunstniku kalduvusustega laps oli, pääses ta 1887 aastal Peterburi kurttummade kooli. Kurttummade kooli juhtkond võimaldas kooli lõpetanud noorel Jegorovil kooli kulul alustada 1896. aastal õpinguid Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi joonistuskoolis, mille ta edukalt lõpetas. Sealt asus Jegorov mööblivabrikusse tööle, kuid ei püsinud sel tööl kuigi kaua, sest ihkas alalõpmata kunsti järele, soovis astuda kunstikooli. 1901. aastal läks Jegorov katseks võistluseksamile Peterburi Keiserlikku Kunstide Akadeemiasse, kuid asi ei õnnestunud. Alles järgmisel korral pääses mees sihile ja oli üks 24 julgest, keda vastu võeti. Tahtjaid oli 200.
Nüüd algas noormehel süstemaatiline töö professorite Tvoroznikovi, Salemani, Mjasojedovi, Bruni, Tsiontslinsky ja teiste juhendamisel. Andrei õppis mõni aeg professori Repini töökojas teooriat, jätkas seda professor Dimitri Kardovsky juures, keda omal ajal Venemaal üheks paremaks kasvatusteadlaseks loeti. Siin sai ta mitmel korral professorite nõukogu poolt kiituse osaliseks oma etüüdide, eskiiside ja näopiltide eest. Siin maalis Jegorov lõputööna esitanud maali ,,Õhtu külas“, mille eest Akadeemia talle 1909. aastal Kunstniku nime andis. Kunstniku nime andmine kurt Jegorovile sündinud ühel häälel. Kunstide Akadeemias 1909 aastal anti A. Jegorovile ergutusauhind.
Õpingute lõpetamise järel jäi Jegorov elama Peterburi, tehes endale kunstnikuna kiiresti hea nime. Ta reisis mööda Venemaad ringi, lõi linnade ja kloostrite vaateid ning maale kirikutele. Jegorov esines pidevalt Kunstide Akadeemia, Rändnäituste Ühingu jt. näitustel, 1913. aastal eksponeeriti tema töid vene kunstnike teoste näitustel Londonis.
Pärast Oktoobrirevolutsiooni sõitis kunstnik koos perekonnaga Ukrainasse, kus astus vabatahtlikuna Esimesse Ratsaarmeesse ja oli armee poliitosakonnas kunstnikuks kuni demobiliseerumiseni raske haiguse tõttu. 1920. aastal astus kunstnik Jegorov Eesti Vabariigi kodanikuks ja saabus perekonnaga kodulinna Tallinna 23. juunil 1921.aastal.
Venemaal osales Jegorov aktiivselt sealsete kurtide liikumises. Leides Eestiski eest küpseks saanud idee kurtide organisatsioonide loomiseks, haaras Andrei sellest energiliselt kinni ja pani asjad tõeliselt liikuma. Jegorovi ettevõttel peeti 9. märtsil 1922. aastal Tallinnas koosolek, millest 40 kurti osa võtsid. Elavate mõtteavalduste järel otsustati Tallinna Kurtide Selts asutada. Tema lemmikideed asusid ellu viima Vändra kurttummade kooli artikuleeritud kõne omandanud kurdid, kuna et Jegorov oli õppinud viipekeelt ega osanud artikuleeritud kõnet, mida oli vaja suhtlemiseks kuuljatega ja asjaajamiseks ametiasutustes.
Siinne kunstielu võttis ta vastu 1920. aastate algupoole rahutu eripalgelisusega. Ometi leidis Andrei Jegorov kiiresti kontakti eesti kunstieluga. Tegevus kodumaal oli kunstnikul 18 aasta kestel olnud väga viljakas. Jegorovi maalipärandis moodustasid suure osa talvemaastikud, enamjaolt linnavaated, kuid maalitud eemal vanalinna kitsastest tänavatest ja ahistavatest müüridest. Neisse oli kunstnik maalinud lume sinavat kargust ja külma talvepäeva silmipimestavat valgusesära, kasutades siniste varjude ja rütmilise vaheldumise dekoratiivset efekti ning hoonete kontrastsest värvimõju. Populaarseiks ja väga nõutavaiks muutusid kunstniku väikesed enamasti guaši- või temperatehnikas maalitud talvemotiivid lumist külateed sõitva reega. Kuna kunstnik seda motiivi palju kordas, jäid nad enamjaolt kunstiväärtuselt väheütlevaks. Erilist tähelepanu äratasid tema joonistatud näopildid ja kujutlused küla elust, mida kunstnik ka Eestis jätkas, näiteks pildid Saaremaalt, Ruhnu saarelt jne.
Eesti Sõjamaalide (s.t. Vabadussõja teemadel) võistlusel sõjamuuseumi ja kunsti sihtkapitali valitsuse ühisel ettevõttel 1935. aastal anti I auhind kunstnik A. Jegorovile maali ,,Ratsalahing“ eest. Maal asus Riikliku Ajaloo – Revolutsioonimuuseumis Tallinnas peale Sõjamuuseumi sulgemist 1941. aastal. Eesti NSV Teaduste Akadeemia otsusega 24. jaanuaril 1951. aastal oli maal ,,Ratsarünnak“ Eesti Ajaloomuuseumi fondist kustutatud ja vist hävitatud.
Jegorov osales aktiivselt näitustel, võttes osa kõigist olulisematest väljapanekutest Tallinnas ja
eesti kunsti välisnäitustest Riias, Moskvas, Helsingis, Pariisis, Kopenhaagenis jm. Ta kuulus Eesti Kujutavate Kunstnike Keskühingusse ja Akadeemilisse Kutseõiguslike Kunstnike Koondisse. Kuigi 1930. aastate lõppedes kaotas vananeva kunstniku pintsel senise tundlikkuse, säilitas ta endise produktiivsuse ja jätkas põhiliselt töötamist tuttavate teemadega. Andrei Jegorovi maastikumaalid on rahulikud, elurõõmsad, päikesepaistelised.
Kui puhkes Teine maailmasõda, evakueerus Jegorov Nõukogude tagalasse, elades Tšeljabinski oblastis Uvelka külas. Evakuatsioonist tagasipöördumisega alanud vähem kui kümme aastat kestnud viimane loominguperiood märgis eaka kunstniku püüdlikku kaasasammumist ajaga. 1948. aastal omistati Andrei Jegorovile Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus.
Andrei abiellus kurdi naise Mariaga Venemaalt, neil on poeg Jüri ja tütar Veera. Andrei Jegorov osales aktiivselt Tallinnas malemängudes – oli maleseltsi liige. Aktiivne oli Andrei Jegorov ka jahtklubide tegevuses, kuid ei olnud merel sõitnud. Kuna Andrei elas kesklinnas (vanas ja uues Kunstihoones Tallinnas), siis tema pool käisid külas pidevalt kurdid nii Tallinnast kui ka mujalt. Poeg Jüri mäletab tema pool küllaltki ägedaid vaidlusi nii kurtide elu probleemides kui ka poliitikas. Vaidlused olid uskumatult sõbralikud – kuigi arvamused olid sageli väga erinevadki. Abikaasa Maria oli edukas maitsvate pirukatega kostitaja. Andrei Jegorov oli aktiivne suhtleja ka kurtidega. Sageli külastas neid väljaspool Tallinna, eriti Pärnus. Ta külastas ka Helsingi, Riia ja Venemaa kurte. Peterburi Kurtide Ühingus on oma muuseum, kus leiab üht-teist Andrei Jegorovist. Kunstnik suri 30. jaanuaril 1954. aastal ja maeti Metsakalmistule.
Andrei Jegorovi poeg Jüri Jegorov
Jüri Jegorovi lapsepõlv möödus Tallinna südames asuvas isa ateljee-korteris, esialgu vanas ja siis Vabaduse väljakul asuvas uues Kunstihoones. Tema isa oli nõutav kunstnik Eesti Vabariigi kultuuri- ja poliitikategelaste seltskonnas. Kunstiajalukku on Andrei Jegorov läinud kui maastikumaalija, kuid ta oli väga osav ka saržide joonistajana Tallinna kõrgema seltskonna koosviibimistel. Andrei Jegorov oli kurt ja nii võttis ta oma poja kui tõlgi juba varasest noorpõlvest koosviibimistele kaasa. Seetõttu kogunes 1940. aastani Jüri Jegorovil hindamatu mälestustepagas Tallinnas olnud Eesti Vabariigi riigi-, kultuuri- ja ärimaailma elavast seltskonnaelust (sellesse mahtusid loomulikult näiteks ka kohtumised K. Pätsiga).
Allikad:
http://www.juridica.ee/juridica_et.php?document=et/articles/2002/4/36079.SUM.php
Väljavõtted ajalehest Kurttummade Hääl Nr. 3 1928 aastal
Näituse kataloog Andrei Jegorov, Tallinn 1978
Jüri Jegorovi kirjad
Huvitav teada!
Lugedes Hans Laari raamatut ,,Pirnipuu, pronks ja marmor“ sattusin taas seigale , mida tahan jagada. Nimelt oli kujur Amandus Adamson tuttav ja suhtles Andrei Jegoroviga, kurdist kunstnikuga. Ja kuidas veel, sellest on väga ilmekalt kirjutatud.
Ühel päeval oli Gertrud (Adamsoni abikaasa) väga üllatunud, kui maalikunstnik Jegorov talle naerates paberilehe ulatas. Vihikust väljatõmmatud lehel seisis: ,,Kas hr. Adamson kodus?“ Nüüd tundis Gertrud Jegorovi ära. Ta oli teda varemgi kohtunud, kuid paberi ja pliiatsi abil vestelnud polnud. ,,Kodus. Astuge aga sisse, härra Jegorov,“ kirjutas Gertrud püstijalu. Ta teadis, et Jegorov on kurt ja temaga teisiti vestelda ei saagi.
,,Haa, Jegorov!“ hüüatas Adamson teda nähes ning tõmbas kättpidi ateljeesse. Andrei Jegorov oli üks neid kunstnikke, kes oli säilitanud oma Peterburis omandatud realistliku laadi. Sestap oli ta ka Adamsoni meele järgi. Jegorov avas kaustiku, kirjutas: ,,Ega ma sega?“ ,,Muidugi mitte! Tundke end nagu kodus,“ sai ta vastuseks Adamsoni hoogsa käekirjaga. Edasine vestlus peetigi kaustiku vahendusel. Koos pliiatsiga käis kaustik käest kätte ning pausid tekkisid vaid siis, kui pliiatsit oli tarvis teritada. Jegorov jäi Adamsonite juurde mitmeks päevaks. Adamson andis tema käsutusse oma väikese maaliateljee. Seal oli tõepoolest mõnus puhata ja maalida.
Omalaadsed olid nende ühised jalutuskäigudki, peamiselt rannas ja vana merekindluse jalameil, rahvakeeli Muuli mägedes. Jegorov silmitses kindlusevalli ja kirjutas: ,,Kas seda kindlust on vallutanud, rünnatud?“ ta kirjutas Adamsonile vene keeles, aga oli võimeline niisama hästi ka eesti või inglise keeles kirjutama. Tema jaoks oli keel vaid tähed paberil.
,,On“, kirjutas Adamson, mõtles pisut ja lisas ,,1790, Vene-Rootsi sõda, rootslased pettusega…“ ,,Pettusega?“ kritseldas Jegorov, soovides rohkem teada saada. Adamsoni vastusest saigi ta teada, et rootslastel olnud mastis Hollandi lipp. Kindluse komandant de Roberty pidanud tulijaid hollandlasteks ja lasknud neil rahumeeli maabuda. Rootslased vallutanud kindluse, lõhkunud ja rüüstanud ning nõudnud linnalt kontributsiooni. ,,Komandant tobu,“ kirjutas külaline oma lakoonilise arvamuse. Tol õhtupoolikul käis pliiats veel palju kordi käest kätte. ,,Ottenberg peaks siia sõitma, teeks meremaali,“ kirjutas Jegorov. ,,Las tulla, mul ruumi jätkub!“ sai ta vastuseks. Tema tundis Ottenbergi juba Peterburi päevilt.
Vaevalt leheküljetäie ridade põhjal tean ma nüüd Andrei Jegorovist seda, et ta oma puudest hoolimata oskas keeli, oli huvitav vestluskaaslane, arenenud silmaringiga.
Ene Pihus
Ajaleht Eesti NSV Kurtide Ühing nr 13 – 14 aprill 1989
Aruküla preestri Kirill Jansoni hoolitsusel ja koolijuhataja T. Kuusiku teadaande põhjal, et kurt poisike Jegorov võrdlemisi hästi arenenud, elava loomuga ja kunstniku kalduvusustega laps oli, pääses ta 1887 aastal Peterburi kurttummade kooli. Kurttummade kooli juhtkond võimaldas kooli lõpetanud noorel Jegorovil kooli kulul alustada 1896. aastal õpinguid Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi joonistuskoolis, mille ta edukalt lõpetas. Sealt asus Jegorov mööblivabrikusse tööle, kuid ei püsinud sel tööl kuigi kaua, sest ihkas alalõpmata kunsti järele, soovis astuda kunstikooli. 1901. aastal läks Jegorov katseks võistluseksamile Peterburi Keiserlikku Kunstide Akadeemiasse, kuid asi ei õnnestunud. Alles järgmisel korral pääses mees sihile ja oli üks 24 julgest, keda vastu võeti. Tahtjaid oli 200.
Nüüd algas noormehel süstemaatiline töö professorite Tvoroznikovi, Salemani, Mjasojedovi, Bruni, Tsiontslinsky ja teiste juhendamisel. Andrei õppis mõni aeg professori Repini töökojas teooriat, jätkas seda professor Dimitri Kardovsky juures, keda omal ajal Venemaal üheks paremaks kasvatusteadlaseks loeti. Siin sai ta mitmel korral professorite nõukogu poolt kiituse osaliseks oma etüüdide, eskiiside ja näopiltide eest. Siin maalis Jegorov lõputööna esitanud maali ,,Õhtu külas“, mille eest Akadeemia talle 1909. aastal Kunstniku nime andis. Kunstniku nime andmine kurt Jegorovile sündinud ühel häälel. Kunstide Akadeemias 1909 aastal anti A. Jegorovile ergutusauhind.
Õpingute lõpetamise järel jäi Jegorov elama Peterburi, tehes endale kunstnikuna kiiresti hea nime. Ta reisis mööda Venemaad ringi, lõi linnade ja kloostrite vaateid ning maale kirikutele. Jegorov esines pidevalt Kunstide Akadeemia, Rändnäituste Ühingu jt. näitustel, 1913. aastal eksponeeriti tema töid vene kunstnike teoste näitustel Londonis.
Pärast Oktoobrirevolutsiooni sõitis kunstnik koos perekonnaga Ukrainasse, kus astus vabatahtlikuna Esimesse Ratsaarmeesse ja oli armee poliitosakonnas kunstnikuks kuni demobiliseerumiseni raske haiguse tõttu. 1920. aastal astus kunstnik Jegorov Eesti Vabariigi kodanikuks ja saabus perekonnaga kodulinna Tallinna 23. juunil 1921.aastal.
Venemaal osales Jegorov aktiivselt sealsete kurtide liikumises. Leides Eestiski eest küpseks saanud idee kurtide organisatsioonide loomiseks, haaras Andrei sellest energiliselt kinni ja pani asjad tõeliselt liikuma. Jegorovi ettevõttel peeti 9. märtsil 1922. aastal Tallinnas koosolek, millest 40 kurti osa võtsid. Elavate mõtteavalduste järel otsustati Tallinna Kurtide Selts asutada. Tema lemmikideed asusid ellu viima Vändra kurttummade kooli artikuleeritud kõne omandanud kurdid, kuna et Jegorov oli õppinud viipekeelt ega osanud artikuleeritud kõnet, mida oli vaja suhtlemiseks kuuljatega ja asjaajamiseks ametiasutustes.
Siinne kunstielu võttis ta vastu 1920. aastate algupoole rahutu eripalgelisusega. Ometi leidis Andrei Jegorov kiiresti kontakti eesti kunstieluga. Tegevus kodumaal oli kunstnikul 18 aasta kestel olnud väga viljakas. Jegorovi maalipärandis moodustasid suure osa talvemaastikud, enamjaolt linnavaated, kuid maalitud eemal vanalinna kitsastest tänavatest ja ahistavatest müüridest. Neisse oli kunstnik maalinud lume sinavat kargust ja külma talvepäeva silmipimestavat valgusesära, kasutades siniste varjude ja rütmilise vaheldumise dekoratiivset efekti ning hoonete kontrastsest värvimõju. Populaarseiks ja väga nõutavaiks muutusid kunstniku väikesed enamasti guaši- või temperatehnikas maalitud talvemotiivid lumist külateed sõitva reega. Kuna kunstnik seda motiivi palju kordas, jäid nad enamjaolt kunstiväärtuselt väheütlevaks. Erilist tähelepanu äratasid tema joonistatud näopildid ja kujutlused küla elust, mida kunstnik ka Eestis jätkas, näiteks pildid Saaremaalt, Ruhnu saarelt jne.
Eesti Sõjamaalide (s.t. Vabadussõja teemadel) võistlusel sõjamuuseumi ja kunsti sihtkapitali valitsuse ühisel ettevõttel 1935. aastal anti I auhind kunstnik A. Jegorovile maali ,,Ratsalahing“ eest. Maal asus Riikliku Ajaloo – Revolutsioonimuuseumis Tallinnas peale Sõjamuuseumi sulgemist 1941. aastal. Eesti NSV Teaduste Akadeemia otsusega 24. jaanuaril 1951. aastal oli maal ,,Ratsarünnak“ Eesti Ajaloomuuseumi fondist kustutatud ja vist hävitatud.
Jegorov osales aktiivselt näitustel, võttes osa kõigist olulisematest väljapanekutest Tallinnas ja
eesti kunsti välisnäitustest Riias, Moskvas, Helsingis, Pariisis, Kopenhaagenis jm. Ta kuulus Eesti Kujutavate Kunstnike Keskühingusse ja Akadeemilisse Kutseõiguslike Kunstnike Koondisse. Kuigi 1930. aastate lõppedes kaotas vananeva kunstniku pintsel senise tundlikkuse, säilitas ta endise produktiivsuse ja jätkas põhiliselt töötamist tuttavate teemadega. Andrei Jegorovi maastikumaalid on rahulikud, elurõõmsad, päikesepaistelised.
Kui puhkes Teine maailmasõda, evakueerus Jegorov Nõukogude tagalasse, elades Tšeljabinski oblastis Uvelka külas. Evakuatsioonist tagasipöördumisega alanud vähem kui kümme aastat kestnud viimane loominguperiood märgis eaka kunstniku püüdlikku kaasasammumist ajaga. 1948. aastal omistati Andrei Jegorovile Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus.
Andrei abiellus kurdi naise Mariaga Venemaalt, neil on poeg Jüri ja tütar Veera. Andrei Jegorov osales aktiivselt Tallinnas malemängudes – oli maleseltsi liige. Aktiivne oli Andrei Jegorov ka jahtklubide tegevuses, kuid ei olnud merel sõitnud. Kuna Andrei elas kesklinnas (vanas ja uues Kunstihoones Tallinnas), siis tema pool käisid külas pidevalt kurdid nii Tallinnast kui ka mujalt. Poeg Jüri mäletab tema pool küllaltki ägedaid vaidlusi nii kurtide elu probleemides kui ka poliitikas. Vaidlused olid uskumatult sõbralikud – kuigi arvamused olid sageli väga erinevadki. Abikaasa Maria oli edukas maitsvate pirukatega kostitaja. Andrei Jegorov oli aktiivne suhtleja ka kurtidega. Sageli külastas neid väljaspool Tallinna, eriti Pärnus. Ta külastas ka Helsingi, Riia ja Venemaa kurte. Peterburi Kurtide Ühingus on oma muuseum, kus leiab üht-teist Andrei Jegorovist. Kunstnik suri 30. jaanuaril 1954. aastal ja maeti Metsakalmistule.
Andrei Jegorovi poeg Jüri Jegorov
Jüri Jegorovi lapsepõlv möödus Tallinna südames asuvas isa ateljee-korteris, esialgu vanas ja siis Vabaduse väljakul asuvas uues Kunstihoones. Tema isa oli nõutav kunstnik Eesti Vabariigi kultuuri- ja poliitikategelaste seltskonnas. Kunstiajalukku on Andrei Jegorov läinud kui maastikumaalija, kuid ta oli väga osav ka saržide joonistajana Tallinna kõrgema seltskonna koosviibimistel. Andrei Jegorov oli kurt ja nii võttis ta oma poja kui tõlgi juba varasest noorpõlvest koosviibimistele kaasa. Seetõttu kogunes 1940. aastani Jüri Jegorovil hindamatu mälestustepagas Tallinnas olnud Eesti Vabariigi riigi-, kultuuri- ja ärimaailma elavast seltskonnaelust (sellesse mahtusid loomulikult näiteks ka kohtumised K. Pätsiga).
Allikad:
http://www.juridica.ee/juridica_et.php?document=et/articles/2002/4/36079.SUM.php
Väljavõtted ajalehest Kurttummade Hääl Nr. 3 1928 aastal
Näituse kataloog Andrei Jegorov, Tallinn 1978
Jüri Jegorovi kirjad
Huvitav teada!
Lugedes Hans Laari raamatut ,,Pirnipuu, pronks ja marmor“ sattusin taas seigale , mida tahan jagada. Nimelt oli kujur Amandus Adamson tuttav ja suhtles Andrei Jegoroviga, kurdist kunstnikuga. Ja kuidas veel, sellest on väga ilmekalt kirjutatud.
Ühel päeval oli Gertrud (Adamsoni abikaasa) väga üllatunud, kui maalikunstnik Jegorov talle naerates paberilehe ulatas. Vihikust väljatõmmatud lehel seisis: ,,Kas hr. Adamson kodus?“ Nüüd tundis Gertrud Jegorovi ära. Ta oli teda varemgi kohtunud, kuid paberi ja pliiatsi abil vestelnud polnud. ,,Kodus. Astuge aga sisse, härra Jegorov,“ kirjutas Gertrud püstijalu. Ta teadis, et Jegorov on kurt ja temaga teisiti vestelda ei saagi.
,,Haa, Jegorov!“ hüüatas Adamson teda nähes ning tõmbas kättpidi ateljeesse. Andrei Jegorov oli üks neid kunstnikke, kes oli säilitanud oma Peterburis omandatud realistliku laadi. Sestap oli ta ka Adamsoni meele järgi. Jegorov avas kaustiku, kirjutas: ,,Ega ma sega?“ ,,Muidugi mitte! Tundke end nagu kodus,“ sai ta vastuseks Adamsoni hoogsa käekirjaga. Edasine vestlus peetigi kaustiku vahendusel. Koos pliiatsiga käis kaustik käest kätte ning pausid tekkisid vaid siis, kui pliiatsit oli tarvis teritada. Jegorov jäi Adamsonite juurde mitmeks päevaks. Adamson andis tema käsutusse oma väikese maaliateljee. Seal oli tõepoolest mõnus puhata ja maalida.
Omalaadsed olid nende ühised jalutuskäigudki, peamiselt rannas ja vana merekindluse jalameil, rahvakeeli Muuli mägedes. Jegorov silmitses kindlusevalli ja kirjutas: ,,Kas seda kindlust on vallutanud, rünnatud?“ ta kirjutas Adamsonile vene keeles, aga oli võimeline niisama hästi ka eesti või inglise keeles kirjutama. Tema jaoks oli keel vaid tähed paberil.
,,On“, kirjutas Adamson, mõtles pisut ja lisas ,,1790, Vene-Rootsi sõda, rootslased pettusega…“ ,,Pettusega?“ kritseldas Jegorov, soovides rohkem teada saada. Adamsoni vastusest saigi ta teada, et rootslastel olnud mastis Hollandi lipp. Kindluse komandant de Roberty pidanud tulijaid hollandlasteks ja lasknud neil rahumeeli maabuda. Rootslased vallutanud kindluse, lõhkunud ja rüüstanud ning nõudnud linnalt kontributsiooni. ,,Komandant tobu,“ kirjutas külaline oma lakoonilise arvamuse. Tol õhtupoolikul käis pliiats veel palju kordi käest kätte. ,,Ottenberg peaks siia sõitma, teeks meremaali,“ kirjutas Jegorov. ,,Las tulla, mul ruumi jätkub!“ sai ta vastuseks. Tema tundis Ottenbergi juba Peterburi päevilt.
Vaevalt leheküljetäie ridade põhjal tean ma nüüd Andrei Jegorovist seda, et ta oma puudest hoolimata oskas keeli, oli huvitav vestluskaaslane, arenenud silmaringiga.
Ene Pihus
Ajaleht Eesti NSV Kurtide Ühing nr 13 – 14 aprill 1989
22.09.2010 |