Kurtide laste isa – Ernst Sokolovski
Ernst Sokolovski sündis 8. veebruaril 1833. aastal Roopi kirikumõisas Lätimaal, õpetaja Georg Sokolovski pojana. Ernsti isa Georg Sokolovski põlvnes Austriast ja loobus krahvi Falkenhayn seisusest. Kui Austrias pärast usupuhastust keisri poolt tagakiusamine toime pandi ja kõigi mõisnike, kes katoliku usku ei pöördunud, maad konfiskeeriti, jättis Sokolovski esiisa oma mõisad maha ja rändas vaese mehena Poolasse, kus ta omale poola nime võttis – Sokolovski. Rännanud Poolast Lätti, jätkas austerlane seal vaese mehena elamist. Seal sündis poeg Ernst. Teati sedagi, et pastor Ernst Sokolovski krahvitiitli kadumist kahetses. Ta kandis aadlivapiga sõrmust ja armastas krahvi kombeid.
Juba teisel eluaastal jäi ta isast ilma. Ernst sai hariduse Tartu Gümnaasiumis ja astus 1850. aastal Tartu ülikooli. Noormees õppis 1850.– 54. aastal ülikoolis usuteadust. Samamoodi kui ta varasurnud vanem vend Emil, oli ka tema üliõpilasena ,,Livonia“ korporatsiooni lugupeetud liige ja tegutses üliõpilaste auametites. Õppimise lõpetamise järel oli Ernst Tartu lähedal mõne aasta koduõpetajaks. Eesti keel oli talle võõras, kuid ta õppis selle tahtejõuga selgeks. Eksami ära teinud, kutsuti ta 1859. aastal Vändra koguduse õpetajaks, ametist lahkunud kirikuõpetaja Karl Körberi järeltulijaks. Vändras töötas Ernst Sokolovski kuni 1890. aastani, see on 31 aastat.
Ernst hakkas hoolega uurima saksakeelset kirjandust kurtide õpetamisest ja võttis Tartu lähedal ühes mõisas tundidest osa, mis Saksamaalt tulnud kurtide koolitaja Haag andis. Kui õpetaja ennast nõnda kurtide õpetamise viisiga tuttavaks oli teinud, võttis ta 1864. aastal selle poisi ja veel ühe lähedal elava kurdi lapse enda juurde kirikumõisa ning õpetas neid iga päev kõnelema ja kirjutama. Mart Keres ja Kai Loorents olid esimesed Eestis kõnelema õpetatud kurdid.
Õpetaja Sokolovski kutsus koguduse liikmeid pärast jumalateenistust kirikumõisa pealt nägema ja kuulama, kuidas üks kurt laps ühe aastaga tema juures juba hästi rääkima, kirjutama ja arvutama on õppinud. Hulk inimesi nägi, kuidas üks 13-aastane Vändra koguduse poisslaps, kes on kurt ja keeleta sündinud, hästi kuuldava ja kauni selge sõnaga välja ütles, mis ta ees seisva pildi peal nägi, räägitust aru sai ja üles kirjutas, mis talle ette öeldi.
Ernst tegi seda tööd poolteist aastat. Siis pani ta oma kaks kasvandikku Pärnu kreisi ametivendade ette ja need imestasid selle üle, kui palju lapsed juba oskasid: nad said sellest aru, mis nendega räägiti, lugesid ja kirjutasid. Ametivennad ja Liivimaa sinod palusid Sokolovskit, et ta oma tööd laiendaks ja kurtide kooli asutaks. Parun Gotthard Krüdener algatas raha korjamise kurtide kooli ehitamiseks. Selleks otstarbeks maksti välja 20 aasta eest kingitud summa (1000 rubla) ja korjandus läks jõudsasti edasi.
30 aastat vana Johannes Eglon kutsuti Valga kooliõpetajate seminari direktori soovitusel Ernst Sokolovski juurde. Sokolovski juhatusel õppis Eglon, kuidas kurte õpetada. Varsti ehitati Vändra kiriku lähedale kurtide kool, mida tema esimese heategija järele ,,Gotthardi kooliks“ nimetati. Vändra õpetaja Sokolovski andis uue koolimaja võtme Egloni kätte, kes siis koolimaja ukse lahti tegi ja koos laste ja saatjatega sisse astus. Sellega oli Vändra kurtide kool 11. detsembril (23.detsember uue kalendri järgi) 1866. aastal avatud.
1870. aastani jäi kool õpetaja Sokolovski isikliku juhatuse alla. Kuid varsti andis majanduslik kitsikus ennast tunda. Abi tuli seekord Liivimaa õpetajate sinodi poolt. Kooli kuratooriumi Valiti kolm õpetajat, kes kooli sissetulekud ja väljaminekud jälle tasakaalu seadsid.
1870. – 1882. aastal viibis Gotthardi kool ülemalnimetatud hoolekandmise all. Et aga kuratooriumi liikmed üksteisest ja koolist kaugel elasid, ei suutnud nad viimaks enam korrapäraselt asja ajada. Kool kippus jälle soiku jääma. Õpetaja Sokolovski mõistis aga kohe jälle abi leida. Tema soovil astusid 15 inimest iseäraliseks seltsiks kokku. 9. detsembril (21. detsember uue kalendri järgi) 1882. aastal kinnitati ministeeriumis Pärnu kurtide koolitamise seltsi ,,Ehvata“ põhikiri. Uued koolivalitsuse liikmed tulid pärast seltsi avamist Vändrasse ja soovisid, et kool kuhugi linna saaks viidud. Õpetaja Sokolovski seisis sellele aga kõvasti vastu ja nõnda jäi kool edasi Vändrasse 1866. – 1891. aastani, mil sattus veneusuliste juures toimetatud kiriklike talituste pärast kohtu alla. Riia ringkonnakohus mõistis Ernst Sokolovski üheks aastaks türmi ja vaimuliku seisusest välja. Keiser aga pehmendas karistust, mille järele Sokolovski Paldiskisse õpetajaks sai. Ta pidi Vändrast lahkuma. Sokolovski võeti 7. juulil 1891. aastal Paldiski kogudusse tööle. Viimane suur töö, millest ta osa võttis, oli lauluraamatu parandamine. Paranduskomisjon pidas kaks korda tema juures Paldiskis oma koosolekut. 1898. aasta detsembris oli Sokolovski Jurjevis nõupidamisel, mis seal uue lauluraamatu lisa pärast peeti ja võttis palvete jao kokkuseadmise ja parandamise enese peale. Ta ei lõpetanud seda tööd. 26. veebruaril 1899. aastal (10.märts 1899. aasta uue kalendri järgi) suri ta 66-aastasena äkilise südamerabanduse tõttu. Mitmed inimesed olid teda veel mõne nädala eest tagasi õpetajate konverentsil näinud ja temaga kõnelenud.
Sokolovski süda jäi ikka Vändrasse. Ta avaldas oma vanaduse aastatel mitmel korral soovi, et kui ta kord sureb, saaks tema surnukeha Vändrasse matta. Kogudus täitis selle soovi. Vändra mehed tõid ta Vändrasse. Käru koguduses olid leinajate poolt auväravad ehitatud õndsa õpetaja surnukeha vastuvõtmiseks. 7. märtsil (19. märts uue kalendri järgi), suurel leinapäeval maeti kallis endine koguduse õpetaja Ernst Sokolovski Vändra surnuaeda rahva rohkel osavõtmisel. Ta sängitati oma armsa abikaasa kõrvale igavesele hingusele. Kahjuks ei kinkinud Jumal Ernstile ja ta abikaasale lapsi.
Kui Sokolovski Vändrasse läks, oli sealses kahes suures vallas kõigest neli kooli, ja nendegi seas mõni, kellele kooli nime ei tohikski anda. See pidi muutuma. Töö oli suur ja raske. Tal oli mõni tubli abimees sel väljal, aga neid oli ka küllalt, kes vastu seisid. Ernst ei kartnud vaeva, käis ratsa ja jala, saani ja vankriga teest ja ilmast hoolimata igal pool koole vaatamas, haigeid kaemas, surejatele Jumala armu jagamas. Ja viimaks kui tema ihu jõud juba haiguse läbi oli murtud ja ta enam muidu sõita ei saanud, laskis ta ennast ree peal vedada.
Sokolovski pidas kooliõpetajate koosolekuid koolimajades. Suvel vabal ajal kutsus ta mõne õpilase isegi oma juurde ja aitas teda teaduse väljal edasi. Kuigi Sokolovski ei suhtunud Vändras lojaalselt Eesti rahvuslikesse üritustesse ja sattus ärkamisaja tegelastega vastuollu, hoolitses ta heasõbralikult rahvahariduslike küsimuste eest. Tema eestvõttel asutati rida koole. Kuna Sokolovski oli iseloomult inimene, kes ei sallinud teiste arvustamist ja vahelesegamist oma algatustesse, siis on ka arusaadav, et ta sattus vastuollu Lilli Suburgiga, C. R. Jakobsoni jt ärkamisaja tegelastega.
Vana õpetaja oli Eestimaal kurtide koolitamise isa. Sokolovski oli anderikas jutlustaja, truu hingekarjane ja suur laste sõber. Tal oli soe armastaja süda kõige viletsate vastu. Seda näitas ta iseäranis Eesti kurtide kooli asutamise läbi Vändras. Ernst Sokolovski oli ärkamisajal üks silmapaistvam tegelane, kes saatis korda mõndagi üldkasulikku nagu on seda kurtide kooli asutamine Eestis ja üldse kurtide eest hoolitsemine.
Võidupühal, 23. juunil 1936. aastal avati Vändra kalmistul õpetaja Ernst Sokolovski kalmul mälestussammas, kui möödus 70 aastat kurtide kooli asutamisest. Sellel päeval toimus III ülemaaline kurtide kongress. Ühe vana kurdi Karl Luht’i soovitusel korraldas kurtide selts Sokolovski haua kordaseadmise ja uue mälestussamba püstitamise heaks korjanduse. Ernst Sokolovskile püstitas Eesti NSV Kurtide Ühing (praegune Eesti Kurtide Liit) Porkunis mälestuskivi 1966. aastal. Ernst Sokolovski oli suur kurtide laste isa.
Allikad
1882. Selts „Ehvata“ põhikiri.
Ristirahwa Pühhapäewaleht nr 2, lk 6. 12. jaanuar 1917.
Ristirahwa Pühhapäewaleht nr 13, 28. märts 1899, lk 105.
Ristirahwa Pühhapäewaleht nr 14, 4. aprill 1899, lk 112.
Eesti Postimees nr 11, 16. märts 1866, lk 84, 85.
Olevik nr 8, 16. veebruar 1887, lk 2.
Postimees nr 164, 20. juuni 1936, lk 2.
Ene Pihus’e artikkel Kurtide ühingu infolehest nr 11-12, märts 1989.
Hörschelmann, Constantin. 1899. Õndsa õpetaja Ernst Sokolovski mälestuste raamatukene.
19.05.2010 |