Vanad kreeklased ja roomlased jumaldasid kõike, mis oli kaunis ja tugev. Seepärast hukati vigased ja nõrgad lapsed enne kolmandat eluaastat. kuulmiskahjustust märgati aga hiljem. Oletatavasti seepärast saigi mõni vaegkuulja ellu jääda, kuigi kurttummana oli tema elu ebainimlikult raske. Ta ei võinud päranduseks saada varandust ega tohtinud teha avalikult tööd.
Kreeklaste ja roomlaste vastandiks olid orientaalsed Lähis-Idamaade hõimud (näiteks juudid, pärslased ja egiptlased), kes suhtusid jõuetutesse ja vigastatutesse inimlikult ning hoolitsesid hästi ka kurttummade eest. Egiptlased isegi nii hästi, et vaegkuuljad said ühiskonnalt vajalikku virgutust ning mõnikord väga tähtsaid ametikohti. Egiptuse preestrid võtsid kurte noorukeid oma kaitse alla ja õpetasid neile erimeetodi abil (millise nimelt, ei ole tänaseni teada) lugemise ja kirjutamise oskust. Kurdid olid võrratud saladuste varjajad.
Noor vaarao Tutanchamon (valitses 1330-ndail aastail enne ajaarvamise algust ainult 6 aastat) oli tõenäoliselt vaegkuulja või kurt. Seda tõestavad ebakujulised, loomuvastaselt arenenud moodustised Tutanchamoni balsameeritud laiba kõrvakuulmekäikudes, mida on uuritud Kairo keskhaiglas.
Kasutatud kirjandus:
Juta & Kaarel Kotsar,"Eesti kurtide elu ajaraamat I", AS “Ühiselu”, lk. 7, Tallinn 1996
NB! Autorid ei ole viidanud algallikatele, mille järgi on see jutt kirjutatud.
19.04.2010 |