Inimesed, kes kurtide kogukonnaga kokku ei puutu, arvavad mõnikord, et maailmas eksisteerib ainult üks viipekeel, mis on kõikidele kurtidele arusaadav. See ei ole nii: eri riikide (või kurtide kogukondade) viipekeeled on eraldiseisvad keeled, mis ei ole suuremas osas vastastikku arusaadavad. Kuid peab mainima, et suhtlemisel teisest riigist pärit kurdiga kasutatakse rahvusvahelist viiplemist (International Sign), mis on eri maade kurtide lävimisel iseeneslikult kujunenud kontaktkeel (Vahur Laiapea 2001: 2616). Kurtide rahvusvahelistel kogunemistel, nt konverentsidel ja spordivõistlustel on sageli ka viipekeele tõlk, kes edastab info rahvusvahelise viiplemise kaudu.
Väidetakse, et viipekeeled, mida kasutavad kurtide kogukonnad terves maailmas, on loomulikud keeled oma leksika ja grammatikaga (vt nt Diane Lillo-Martin ja Wendy Sandler 2003: 534). Põhjenduseks tuuakse, et kurdid kasutavad viipekeelt igapäevaselt erinevates suhtlusolukordades ja nad suudavad end sama hästi väljendada kui kuuljad. Brita Bergman (1994: 26) kirjutab, et ka viipekeeli mõjustab Universaalne Grammatika, neis esineb loomulikele keeltele omaselt rekursiivsus, st piiratud hulgast keeleühikutest on võimalik moodustada lõpmatu hulk lauseid. Viipekeeli eristab suulistest e kõneldavatest keeltest suhtluskanal, milles nad toimivad: viipekeeled on žestilis-visuaalsed ja kõneldavad keeled auditiiv-verbaalsed. Tuleks silmas pidada, et suhtluskanal ei määra veel, kas keel on loomulik, kuna viipekeeltes saab sama keerukaid ideid väljendada kui kõneldavates keeltes (Susan R. Easterbrooks ja Sharon K. Baker 2002: 34).
Viipekeelte grammatikad erinevad kõneldavate keelte grammatikatest. Erandiks on viibeldud keeled, mille struktuur sarnaneb kõneldavatele keeltele, nt viibeldud soome keel või viibeldud eesti keel (Fred Karlsson 2002: 312). Viibeldud eesti keele sõnajärg sarnaneb eesti keelele, kasutatakse palju sõrmendamist ja sageli saadetakse viiplemist häälega.
Viipejärg eesti viipekeeles on suhteliselt paindlik, kuid üldiselt antakse kõigepealt baasinfo ja seejärel uus info (Vahur Laiapea 1992: 2101). Kui kõneldavate keelte analüüsimisel räägitakse sõnavarast ja sõnadest, siis viipekeelte puhul vastavad neile terminitele viipevara ja viiped. Viibete moodustusühikud on käe asend, viipe moodustamise koht, käe liikumine ja peopesa orientatsioon (Vahur Laiapea jt 2003: 28). Viiplemine toimub viiperuumis; seda võib kirjeldada kui kolmemõõtmelist kindlate piiridega ala, mis ulatub viipleja puusadest üle pea, ühest väljasirutatud küünarnukist teiseni. Viiperuum jaguneb oma tähendusega piirkondadeks ja tasanditeks. Viipe ja ütluse tähenduse määramisel osutub oluliseks viipe asukoht, selle liikumise viis ja kiirus viiperuumis (Monika Trükmann 2005: 95). Olulist informatsiooni annab ka viipleja nägu, pilgu suund, pea ja keha asend. Monika Trükmann (2005, 2006) kirjutab, et eesti keeles ja eesti viipekeeles saab kasutada samu ajasuhteid. Eesti viipekeele aja väljendamise viisid on sarnased teiste viipekeeltega. Siiski, eesti viipekeele viiest ajaliinist on ainult vertikaalsel ajaliinil sama asukoht ja funktsioon kui teistes viipekeeltes.
Merilin Miljan (2001) uuris omadussõnalist täiendit eesti viipekeeles. Ta leidis, et eesti viipekeeles esineb kolm viisi kuidas nimisõnu täiendada: adjektiiv ja nimisõna esinevad samaaegselt; adjektiiv asub nimisõna ees ja järel; adjektiiv asub nimisõna ees või järel. Näoilme mängib olulist rolli omadussõnalise täiendi moodustamisel, näiteks suuruse määramisel. Arvu kategooria uurimisel leidis Merilin Miljan (2003), et eesti viipekeeles on võimalik väljendada ainsust, kaksikliigendust, kolmikliigendust, nelikliigendust ja mitmust. Lisaks arvu näitamisele märgitakse sageli ka referentide asupaika ja paigutust ruumis.
Värvinimesid on eesti viipekeeles uurinud Liivi Hollman (2010), kes leidis, et eesti viipekeeles on üheksa põhivärvinime: must, valge, punane, kollane, roheline, sinine, hall, pruun ja roosa/lilla. Oranži ja lilla tähistamiseks kasutatavad viiped on samuti levinud, kuid nende värvuste nimedena esineb mitu erinevat viibet. Eesti viipekeelt võib pidada Berlini ja Kay teooria järgi VII arengujärgus olevaks keeleks. Liivi Hollman (2008, 2010) leidis, et vanimad värvinimed (MUST, VALGE 1) pärinevad eesti viipekeelest ja hiljem tekkinud värvinimed (KOLLANE, SININE) on laenatud teistest viipekeeltest või kõneldavast keelest (ORANŽ, LILLA 1).
Aastate jooksul on loodud viipekeele õpetamise materjale. Regina Toom (1988) koostas sõnaraamatu eesti viipekeele viibetega ja kogumiku kristlike viibetega (Kai Kivisild ja Regina Toom 1990). Tallinna Kurtide Koolis (2003), mis praegu kannab Tallinna Heleni Kool nime, koostati loodusõpetuse CD-ROM sõnastik, milles on jutt „Jussikese seitse sõpra“ esitatud nii kirjalikult kui eesti viipekeeles. Eesti Kuulmispuuetega Laste Vanemate Liit (2008) koostas CD-ROMi „E-viiped: maailm ja Eesti“, mille abil saab õppida kohanimede viiplemist.
Eesti viipekeelt tunnustati seaduslikult 1. märtsil 2007. Seetõttu hakati 1. märtsil tähistama viipekeele päeva. Võib väita, et eesti viipekeel kuulub maailmas tunnustatud keelte hulka, sest ta on registreeritud maailma keelte andmebaasis (Urmas Sutrop 2005). Andmebaasi järgi on Eestis 4500 eesti viipekeele regulaarset kasutajat, nende hulgas 2000 kurti, kes vajavad pidevalt tõlketeenust. Eesti viipekeelt õpetatakse Tartu Ülikooli eripedagoogika tudengitele ja viipekeeletõlgi eriala üliõpilastele ning Tallinna Heleni Koolis Eesti Kuulmispuuetega Laste Vanemate Liidu eestvedamisel.
Viited
Bergman, Brita. 1994. Signed Languages. - International Studies of Sign Language and Communication of the Deaf. Vol 27. Ed. by Ahlgren, I. & K. Hyltenstam. Hamburg: Signum, 91-103.
Easterbrooks, Susan R. & Sharon K. Baker. 2002. Language Learning in Children who are Deaf and Hard of Hearing. Multiple Pathways. Boston: Allyn and Bacon.
Eesti Kuulmispuuetega Laste Vanemate Liit. 2008. E-viiped: maailm ja Eesti. Tallinn: Eesti Kuulmispuuetega Laste Vanemate Liit.
Hollman, Liivi. 2008. Miks MUST on must ja VALGE valge. Eesti viipekeele värvinimedest. Keel ja Kirjandus, 11, 847-862.
Holl Hollman, Liivi. 2010. Basic Color Terms in Estonian Sign Language. Tartu: Tartu University Press.
Karlsson, Fred. 2002. Üldkeeleteadus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Kivisild, Kai, Regina Toom. 1990. Eesti kristlikud viiped. Stockholm and Tartu.
Laiapea, Vahur. 1992. Mis on viipekeel. Akadeemia nr 10, 2098-2136.
Laiapea, Vahur. 2001. Kuulja märkmeid kurtidest, viipekeeltest ja nende iseolemisest. Akadeemia nr 12, 2603-2623.
Laiapea, Vahur, Merilin Miljan, Urmas Sutrop, Regina Toom. 2003. Eesti viipekeel. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Lillo-Martin, Diane & Wendy Sandler. 2003. Natural Sign Languages. - The Handbook of Linguistics. Ed. by Aronoff, Mark & Janie Rees-Miller. Oxford: Blackwell, 533-562.
Miljan, Merilin. 2001. Adjectival Modification in Estonian and Estonian Sign Language. In Estonian Typological Studies V. Publications of the Department of Estonian of the University of Tartu 18. Tartu: University of Tartu, 169-188.
Miljan, Merilin. 2003. Number in Estonian Sign Language. Trames 7(57/52) 3:293-223.
Sutrop, Urmas. 2005. Estonian Sign Language. In Gordon, R., Jr. (ed). Ethnologue: Languages of the World. Fifteenth edition. Dallas, Texas: SIL International.
Tallinna Kurtide Kool. 2003. Loodusõpetuse sõnastik. Jussikese seitse sõpra. Tallinn: Tallinna Kurtide Kool.
Toom, Regina. 1988. Kõnelevad Käed. Eesti viipekeele sõnastik. Tallinn: Tartu Ülikool, ENSV Kurtide Ühing.
Trükmann, Monika. 2005. Viiperuum ja selle kasutamine viipekeele grammatikas. 2005. Eripedagoogika. Kuulmislangus, 95-101.
Trükmann, Monika. 2006. Ajasuhete väljendamine eesti viipekeeles. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool.
Allikas: noppeid magistritööst Hein, Kadri. 2006. Eesti kurtide õpilaste eriküsimuste moodustamise omandamine inglise keeles. Magistritöö. Tallinna Ülikooli filoloogiateaduskond. Üld-ja rakenduslingvistika õppetool.
14.04.2010 |